nii kirjutas ükskord väike vanaema
Mõtteid inimeseks olemisest
Sel pühapäeval ei olnud mul kedagi oodata. Oli üks üksi olemise vaikne pühapäev. Lummavalt kaunis hommik puhta värske lumega meelitas koduseinte vahelt välja. Juba varahommikul jalutasin ma linnapargis suurte puude all. Seda kaunist hommikut nautis pargiteel veel keegi minu eakaaslane. Tema liikus küll kepile toetudes, kuid rahulolevana — küllap ta tundis, kui imeline on puhas valge lumi, kui paitavpehmed puudelt langevad helbed.
Siis tormas jalutaja juurde kõrvalteelt uhke hundikoer, nuusutas korra ja tormas rõõmsas mänguhoos edasi. Võibolla said koera rõõmust osa ka tema omanikud, kaks hästi rõivastatud noort meest. Reibas hääl manitses koera: “Poiss, ära torma sedasi, lööd teise veel pikali, ta ju kolme jalaga!”
Hüüdjale tundus see nii vaimukas, et lõbus naer kajas veel kaua hommikuvaikses pargis. Vanainimene peatus ja avaldas vaikselt oma mõtteid: “Nagu polekski enam inimene. Ei tea, kas jäin noorhärradele ette või?”
“Ei, ei jäänud ette, need noormehed pole veel härrasmeesteks kasvanud. Meie peame selle neile andestama.” Muud ei osanud ma tol hommikul oma eakaaslasele öelda. Mõtetesse aga jäi suur küsimärk. Kas tunne, et oled inimene, on tõesti nii habras, et üks jõhker nali lööb selle kõikuma ja viib hingerahu minema? Miks tõmbume meie, elu ja inimesi näinud vanad, tihti kõrvale, nagu vabandades oma olemasolu pärast?
Sel pühapäeval ei olnud mul kedagi oodata. Oli üks üksi olemise vaikne pühapäev. Lummavalt kaunis hommik puhta värske lumega meelitas koduseinte vahelt välja. Juba varahommikul jalutasin ma linnapargis suurte puude all. Seda kaunist hommikut nautis pargiteel veel keegi minu eakaaslane. Tema liikus küll kepile toetudes, kuid rahulolevana — küllap ta tundis, kui imeline on puhas valge lumi, kui paitavpehmed puudelt langevad helbed.
Siis tormas jalutaja juurde kõrvalteelt uhke hundikoer, nuusutas korra ja tormas rõõmsas mänguhoos edasi. Võibolla said koera rõõmust osa ka tema omanikud, kaks hästi rõivastatud noort meest. Reibas hääl manitses koera: “Poiss, ära torma sedasi, lööd teise veel pikali, ta ju kolme jalaga!”
Hüüdjale tundus see nii vaimukas, et lõbus naer kajas veel kaua hommikuvaikses pargis. Vanainimene peatus ja avaldas vaikselt oma mõtteid: “Nagu polekski enam inimene. Ei tea, kas jäin noorhärradele ette või?”
“Ei, ei jäänud ette, need noormehed pole veel härrasmeesteks kasvanud. Meie peame selle neile andestama.” Muud ei osanud ma tol hommikul oma eakaaslasele öelda. Mõtetesse aga jäi suur küsimärk. Kas tunne, et oled inimene, on tõesti nii habras, et üks jõhker nali lööb selle kõikuma ja viib hingerahu minema? Miks tõmbume meie, elu ja inimesi näinud vanad, tihti kõrvale, nagu vabandades oma olemasolu pärast?
Kommentaarid